Maagaas
Gaasikatlaga saab küttearve...
Lokaalkatlamajadest
Võrdluste tabelid

Korteri lokaalkatlamaja

Ajend
Loo kirjutamise põhjuseks oli Kirde-Eesti päevalehes "Põhjarannik" 14.märtsil sel aastal ilmunud Niina Voropajeva artikkel "Gaasikütte korstnad hirmutavad naabreid".

Artikkel hakkab peale niimoodi: "Kohtla-Järve Ahtme maantee 47. maja hoovis uudistavad möödakäijad esimese ja teise korruse vahelt välja turritavat korstnat". Juurde on lisatud ka Peeter Lillevälja foto majaseinast väljaulatuvast torust.

Artiklis on arutluse alla võetud kaugküttega kortermajade üksikutesse korteritesse oma keskküttekatelde paigaldamise probleemid.

Probleem tekkis, kui ülemise korteri elanik hakkas kaebama, et ta on sunnitud süsihappegaasi sisse hingama. Toru on tõesti tema akna all ja teatava tuule suuna korral surutakse suitsugaas vastu majaseina.

Samas ei saa ka tuule suunda prognoosida, suurte majade vahel muutub tuule suund pidevalt, seal tõmbab tuul kogu aeg. Korteris sees on töötava väljatõmbeventilatsiooni tõttu kerge alarõhk, mistõttu gaasid tungivad läbi hõredate aknaraamide tuppa.

Gaasi põlemiseks vajalik õhk võetakse ruumi seest, mis tekitab majas hõrenduse ja suurendab veelgi alarõhku. Õhk imetakse tuppa läbi õhuvõtuavade, aga ka läbi kõikvõimalike pragude seintes, seega ka ülemise korruse korterist, mille akna all on korstnasuu.

Gaasi põlemisel tekkival suitsugaasil on ka kerge ebameeldiv lõhn. Elanik on küll pöördunud maja teenindava haldusfirma poole, kuid seal ei selgitatud talle, kes andis loa korsten niimoodi ehitada. Sama vastuse sai ta ka linnavalitsusest. Elaniku sõnul näevad majad välja nagu sõja ajal, seintest turritavad korstnad välja.

Juhtunud on ka gaasimürgitusi. Ühte lugu uurisid tuleohutuse järelevalve töötajad ja selgus, et õnnetuse põhjuseks olid ehitusvead. Gaasipõlemisjäägid tungisid mürgituse saanud mehe korterisse korstna kaudu, mis oli paigaldatud suitsugaaside eemaldamiseks.

Suitsugaaside toru oli paigaldatud ventilatsioonilõõri kõrvale. Kehva ehitustööde kvaliteedi tõttu olid torude seintes praod ja gaasid tungisid tuppa. Samal ajal ei töötanud ka väljatõmbeventilatsioon piisavalt efektiivselt.

Siinkohal artikli sisu rohkem tsiteerimata vaatlen artiklit kirjutama sundinud kohalikke olusid. See on järjekordne näide, kuidas eraldatakse üksikuid kortereid korrusmaja ühtsest küttesüsteemist. Loa korterisse oma küttesüsteemi rajamiseks on andnud nii maja haldaja kui ka maja korteriomanikud. Viimased tihtipeale ei tea, millele nad alla kirjutavad.

Rahulolematus
Kohtla-Järve Iidla linnaosa korterelamuid köetakse kaugküttega, mis tuleb Kohtla-Järve Soojus AS Ahtme Soojuselektrijaamast. Majade haldaja on Iidla Maja OÜ, kes jagab soojust majasiseselt. Tihtipeale on temperatuurikõikumised eluruumides ebamugavalt suured.

Tsentraalsoojuse hind on kerkinud üle 390 krooni MWh eest. Elanikud on rahulolematud, kuna pakutud teenuse kvaliteet ei rahulda. Korterivaldajatel on erinevad majanduslikud võimalused ning seetõttu ka erinevad nõuded teenusele. Elanikud maksavad soojusvõrgule kütte eest ja tahavad saada stabiilset ja parajat toasooja.

Sisekliima projekteerimisnormide (EPN 12.2) järgi peaks toasoojus olema 22oC lubatud kõikumisega ühe kraadi võrra üles või alla.

Suurem enamus inimestest on leplikud. Nad maksavad kaugkütte eest nõutud summa ka siis, kui toas jahe on. Kuid osa elanikke pole rahul soojuse kõrge tariifiga ja nad otsivad võimalusi sooja eest vähem maksta.

Teine osa elanikke tahab aasta läbi parajalt sooja tuba. Neid ei rahulda soojusvõrgu poolt pakutav teenus, mille puhul soojuskandja temperatuuri reguleeritakse tsentraalkatlamajas. Nad ei taha kevaditi sooja päikese ja kuumade radiaatorite poolt üleköetud tuba ega sügist jahedat niiskust, kui veel ei köeta.

Neid ei rahulda võimalus oodata sooja vee saabumist kraanist. Nad tahavad midagi ette võtta ja soovivad lokaalset korterisisest küttesüsteemi.

Elanikud, kellel on investeeringuks raha vähem, ehitavad oma korteri ümber elekterküttele. Keskkütteradiaatorid eemaldatakse ja asendatakse elektriradiaatoritega, halvemal juhul elektripuhuritega.

Küttetorud ühendatakse otse, sest püstikud peavad töötama. Paremal juhul torud ka isoleeritakse, aga mitte liiga korralikult. Üleminek elekterküttele maksab alla 10000 krooni, ning seda on võimalik teha ka ilma projektita. Sooja tarbevee saamiseks paigaldavad nad elektriboileri.

Inimene investeerib oma elamispinda ja saab teda rahuldava tulemuse. Investeering korterisse on suhteliselt väike. Samas aga on elektrienergia hind kõrge, alates 1. aprillist sel aastal 1050 kr/MWh. Tasuvust analüüsin allpool.

Kui raha investeerimiseks on rohkem, pakuvad gaasifirmad võimalust ehitada korterisisene keskküte koos oma gaasikatlaga. Kasutatakse väikeseid gaasikütteseadmeid, millega saab toota keskküttesooja ja sooja tarbevett.

Kohtse gaasikütteseadme paigaldus koos projekti ja kõigi vajalike töödega maksab umbes 25000 krooni. Soojuse hind on hinnanguliselt 350 kr/MWh, mis on pisut vähem kui küsitakse kaugkütte eest (390 kr/MWh). Siinjuures on tähtis mugavus. Samas tekib ka märgatav rahaline kokkuhoid, aga ka sellest allpool.

Korter
Niisiis sai elanik loa paigaldada alternatiivne keskküte. Ta tegi lepingu gaasifirmaga, sai vajalikud kooskõlastused ja töö tehti mõne päevaga. Konkreetsel juhul paigaldati korterisse gaasikütteseade Junkers ZS 23 AE 23/31.

Seadmesse sisse ehitatud automaatne reguleerimine lubab pidevalt ühtsustada põlemisseadme soojusvõimsust soojustarbimisega. Kütte reguleerimine toimub toas paikneva temperatuurianduri järgi temperatuuri kõikumisega kraadi piires.

Katla kuumaveeboiler tagab sooja vee temperatuuri mõnekraadise täpsusega. Suitsugaasid juhitakse välja läbi maja välisseina vastavalt instruktsioonile.

Tulen tagasi loo alguse juurde. Majast turritab välja toru, mida võib nimetada ka korstnaks. Firma Junkers Bosch Thermotechnik on välja andnud juhendi "Suitsugaaside väljajuhtimise süsteemid seinale kinnitatavatele gaasikütteseadmetele ZW/ZS 23 AE", välja antud A. Deglava iela 60, LV 1035 Riga, Latvija.


Joonis 1. Suitsulõõri paigaldus läbi välisseina. Vajalikud mõõtmed

Väljaanne on eestikeelne ja seal on kirjas, et horisontaalsel suitsugaaside väljajuhtimisel peab suitsugaaside väljaviigutoru ots ulatuma seina välispinnast väljapoole 30 mm (joonis 1). Toru ots peab olema lõigatud täisnurga all ja toru otsas peab olema hajuti. Väljaviigutoru läbimõõt peab olema 80/110 mm.

Teine, Eesti Gaasiliidu poolt välja antud juhend on G3-1 "Gaasipaigaldised võimsusega kuni 120 kW. Juhend." Juhendis on punktis 6.2 kirjas reeglid, kuidas tuleb paigaldada suitsulõõre. Põlemisgaase ei tohi juhtida eendite, rõdude vms. alla ja paigaldatud õhk-suits lõõride väljalaskeava ei tohi välisseinast eenduda rohkem kui 0,2 m.

Kuna majal on ka rõdu, mis pildilt ei paista, on väljalaskeava kaugus maja seinast 65 cm. Samuti on juhendis sätestatud kaugused õhk-suits lõõride väljalaskeavast kuni lahtikäivate akendeni ja usteni (joonis 2). Ka need nõudmised on täidetud.


Joonis 2.
Minimaalsed suitsulõõri kaugused aknast, uksest ja
ventilatsiooni sissetõmbe õhuavast


Horisontaalselt paigaldatud õhk-suits lõõrid ei käi ka korstnate kohta käivate ehitusnormide (EPN 10.4) alla, sest korsten on vertikaalne, suitsulõõr aga horisontaalne. Samuti ei kuulu suitsulõõride paigaldused kooskõlastamisele Päästeametis.

Gaas
Gaasikateldes kasutatakse kütteainena maagaasi. Maagaas koosneb 97% metaanist, 1 % etaanist, 1 % muudest süsivesiniku fraktsioonidest, 1 % lämmastikust ja muudest ainetest, mida on vähe (alus: AS Eesti Gaas, maagaasi kvaliteedi tunnistus 2002. a. veebruarikuu kohta).

Gaasi põlemisel katlas toimuvad valdavalt järgmised keemilised reaktsioonid:
CH4+ 2O2 = 2H20 + CO2
või kui arvestada ka õhus olevat lämmastikku, siis
CH4 + 2O2 +7,52 N2 = 2H20 + CO2 +7,52 N2

Maagaasi põlemisel eralduvad põhiliselt veeaur (H0) ja süsihappegaas (CO2). Vähesel määral on põlemata metaani (CH4), mittetäielikul põlemisel tekkinud lämmastikoksiide (NOx) ja vingugaasi (CO). 1 m³ maagaasi põlemisel tekib umbes 11 m³ jääkgaase, millest kolmveerandi moodustab eelnevalt õhus olnud lämmastik.

Korras katla korral kahjulikke gaase maagaasi põlemisel nii palju ei teki, et nad ületaksid saastenormi. Suitsulõõrist väljuv nähtav suits on tegelikult veeaur, mis katla põlemahakkamisel on madalatemperatuuriline ja auru kondenseerumise tõttu jahedas välisõhus moodustab udu ning on nähtav. Hiljem, oma töötemperatuuri saavutanud katla korral, on näha ainult kerge õhuvirvendus suitsutoru otsas.

Sisekliima projekteerimisnormid (EPN 12.2) sätestavad ka kahjulike ainete piirkontsentratsioonid ruumide õhus. Normid on järgmised:

- süsihappegaas 2700 mg/m³
- vingugaas 8 mg/m³


Õhu kvaliteedi kontrollimiseks võib pöörduda Tervisekaitsetalituse poole, kellel on olemas selleks tööks väljakoolitatud personal ning vajalik aparatuur. Reeglina nad ei suuda tuvastada piirkontsentratsioonide ületamist, sest maagaasi põlemisel ohtlikke jääkainete kontsentratsioone ei teki. Tekib nõrk põlemislõhn, aga see on tingitud pigem maagaasi koostisesse lisatud odorantidest.

Tehnilisest küljest on korteri ja selle kütmisega kõik korras. Kõik vajalikud eeskirjad on täidetud ning gaasiseadme paigaldajale ega valdajale ei saa midagi ette heita.

Maja
Kortermaja on üks soojuslik tervik, mida ei saa jagada. Kortermajja ei saa paigaldada soojusmõõtjaid, mis mõõdaksid eraldi iga korteri poolt tarbitavat soojushulka. Kortermajja ei saa paigaldada eraldi iga radiaatori poolt kiiratava soojushulga mõõtjat, allokaatorit ehk individuaalse küttekulu mõõturit (Kalle Aamisepp "Individuaalne soojuskulu mõõtur on seadustatud petmine", Ehituskaar, september 2001).

Nende viga on selles, et nad ei arvesta väljastpoolt korterit, naaberkorteritest või torupüstikutest kiirguvat soojust või vastupidi, neisse minevat soojust. Igal juhul annavad nad ebaõige tulemuse.

Kortermaja soojusarvutused tehakse juba maja projektis.

Reeglina kasutatakse majades vesikütet. Igasse korterisse on paigaldatud radiaatorid, mille suurus on välja arvutatud vastavalt korterist väliskeskkonda kiirguva soojusenergia hulgale.

Iga radiaatori ette on paigaldatud kolmiksegisti, millega on timmitud paika radiaatorisse mineva ja radiaatorist mööduva soojuskandja vahekord. Üldjuhul peaksid need seadistustööd olema tehtud juba hoone ehitaja poolt ja hiljem neid ei muudeta.

Kohtla-Järve kortermajade puhul on tegemist nõukogudeaegsete hoonetega, mille küttesüsteemi tasakaalu seadistused on kõik tehtud ehitusjärgselt. Hiljem pole neid kontrollitud. Pikapeale on, erinevatel põhjustel, süsteemi tasakaal muutunud. Kütte tasakaalustamisega tänapäevaste seadmete abil pole ka tegeldud.

Tulemusena on maja ühes tiivas soe ja teises jahe või ühe trepikoja piires mõni korter külm, teine aga üleköetud. Seadistamisega peaks tegelema maja valdaja, kuid ta ei ole võimeline seda tegema.

Ainukese kontrollseadmena on paigaldatud maja soojusmõõtja, mis mõõdab kogu hoone poolt tarbitavat soojust.

Soojustasakaal

Ühest korterist radiaatorite eemaldamine tekitab muresid terve maja jaoks.

Häda on selles, et mõnes korteris olevate radiaatorite mahamonteerimine mõjutab terve maja soojustasakaalu. Soojussõlm on maja ühes otsas ning majasisene jaotusvõrk pikk.

Enamiku suurmajade keskküte on ehitatud altjaotusega läbivoolusüsteemina, kus küttekehad on reeglina ühendatud langeva püstiku külge. Selline süsteem ei võimalda üksikute radiaatorite sulgemist ja vooluhulk püstakus peab olema väga täpselt paika pandud.

Temperatuurilangus püstikus on tavaliselt umbes 25 kraadi. See sõltub välistemperatuurist ja soojuskandja temperatuurist. Viiekordse maja korral langeb vee temperatuur igas radiaatoris umbes 5 kraadi.

Kuna alumiste korruste radiaatoritesse tulev vesi on juba ülemistel korrustel jahtunud, on alumiste korruste radiaatorid tehtud suuremad. Kui nüüd monteerida maha mõni keskmise korruse korteri radiaator ja jätta uuesti reguleerimata kogu püstaku radiaatorikraanid (neid ei ole võimalik keerata), tõuseb küttevee temperatuur alumistel korrustel, tähendab seal eraldub ka rohkem sooja.

Torustiku takistuse vähenemise tõttu tõuseb soojuskandja liikumiskiirus püstakus, seetõttu tõuseb ka ülemiste korruste korterite radiaatorites vee temperatuur. Kui ülejäänud korterite temperatuur tõuseb 1 kraadi võrra, praktikas ei ole see tajutav, suureneb püstiku soojuskadu 20 % (1 kraadi temperatuuri muutus mõjutab selle soojuskulu 5 %).

Kui üksik korter eraldub ühtsest süsteemist, hakkab ta tasuma ainult nende kulude eest, mis otseselt puudutavad seda korterit. Sisuliselt maksab ta soojuskadude eest, mis väljuvad korteri välisseinast ja akendest. See soojuse osa, mis eraldub majast läbi keldriseinte ja läbi katuslae või läbi maja otsaseinte, jääb selle korteri poolt kinni maksmata.

Aga kuna maja üldine soojamõõtja mõõdab kõik soojuskaod, peavad soojuse eest tasuma naabrid. Kõikides ülejäänud korterites muutub soojuse tariif ebanormaalselt suureks.

Soojusvõrgud peavad ometigi oma kulutuste eest tasu kätte saama.

Naabriküte
Korterivaldaja, kes saab ise oma korteris temperatuuri reguleerida, timmib nendes tubades, mida ta ei kasuta, toa jahedaks. See, et maja siseseinad sooja ei pea ja et naaberkorterid tema tuba kütavad ja et vannituba on soe keskküttepüstakust õhkuva sooja tõttu, teda ei huvita. Temal on tubades soe ja üldse hoolitsegu igaüks ise enda eest.

Kütmata toa temperatuur maja keskel ei lange isegi kõige külmemate ilmadega madalamale 15 kraadist. Kütte eest tasuvad ülejäänud majaelanikud, sest maja soojamõõturi poolt registreeritud kulu jagatakse korterite vahel, mis on ühendatud kaugküttevõrku.

Kasutamata korterite ülekülluse tõttu piirkonnas on palju ka selliseid kortereid, kus keegi sees ei ela. Elanikud on kas linnast lahkunud või leidnud omale soodsama elamispinna. Vabu kortereid ei ole kellelgi vaja, sest linnas puudub korteriturg, ei jätku maksujõulisi elanikke.

Neid kortereid ei ole isegi võimalik linnale tagasi anda, sest nad on erastatud. Tihti on ainuke võimalus korterist keskküte välja lõigata ja jätta korter külmaks. Tavaliselt on linnaosa valitsus sellele ka oma heakskiidu andnud, sest siis on jälle üks võlgnik vähem.

Küttearved jagatakse küttevõrku allesjäänute korterite vahel ja korterivaldajaid sunnitakse saadud sooja eest maksma. Argumendiks on paigaldatud soojusmõõtja näit. Soojusmõõtja annab alati õige tulemuse, mis ei kuulu vaidlustamisele.

Korras soojusmõõtja ei saagi näidata suuremat kulu kui tegelikult oli. Tavaline inimene ei suuda võidelda oma õiguste eest monopoolsete soojusvõrkude vastu.

Viimase piisa lisavad elanikud, kes ei maksa soojuse eest. Osa neist ei taha maksta, osa ei suuda. Praktiliselt puuduvad ka hoovad võlgnike sundimiseks. Korterist saab elektri välja lülitada või vee kinni keerata, keskkütet ei saa kuidagi sulgeda.

Võlgnike mõjutamiseks on võimalik nende nimed ajalehte üles riputada või kasutada võlanõudmisfirmade abi. Kohtutee on aga pikk ja keeruline ning lahendini jõudmine võtab aastaid. Selle aja peale on võlgnik ära kolinud.

Tulemuseks on nõiaring. Mida rohkem kortereid lahkub maja ühtsest kaugküttesüsteemist, seda rohkem maksavad ülejäänud. Mida rohkem peavad ülejäänud maksma, seda rohkem kortereid lahkub kaugküttevõrgust.

 

Ökonoomika
Tegelikult peaks sellist tegevust nimetama äraspidiseks ökonoomikaks.

Eespool olid toodud ära soojuse hinnad nii kaugküttel kui ka korteri üleminekul elekterküttele või gaasiküttele. Iga lokaalkütte MWh hind on võrdne kaugkütte hinnaga või sellest kõrgem. Praktika näitab, et peale üksiku korteri üleminekut alternatiivküttele vähenevad küttekulud korteris pooleni või isegi kolmandikule võrrelduna küttekuludega kaugküttele.

Elekterkütte korral, kui elanikul on võimalik ise radiaatorite temperatuuri timmida, keerab ta tubades selle nii madalaks kui vähegi kannatab. Nendes tubades, kus ta ei ela, keerab ta radiaatori hoopis kinni. Natuke jahedam ju on, aga kannatab ära.

Puhurite kasutamise korral võib kütta ainult keset tuba olevat õhku. Nurki soojendab kõrvalkorteritest kiirguv soojus. Natuke annab sooja veel keskküttepüstik, mis läbib korterit. Natuke saab sooja soojaveetorude püstikust, natuke veel siit-sealt. Kokkuvõttes kannatab ära.

Elekterkütte korral maksab korterivaldaja umbes poole summast, võrrelduna kaugkütte eest makstuga. Kuna soojuse hind elekterkütte korral on kolm korda kallim kui keskküttel (390 kr/MWh versus 1050 kr/MWh), toodavad nad 1/6 vajaminevast soojusest.

Gaasikütte korral on olukord mõnevõrra parem. Neid inimesi ei huvita niivõrd kokkuhoid kui toasoojus. Rahaline kokkuhoid on muidugi ka tähtis. Igal juhul on nende korterites toatemperatuur paras ja nad saavad väita, et toodavad ise samapalju soojust kui said enne kaugküttelt.

Praktikas maksavad nad samuti poole vähem kui maksid kaugkütte eest. Kuna kaugkütte hind on ligikaudu sama suur kui kohtse gasikütte hind (390 kr/MWh versus 350 kr/MWh), toodavad nad sooja poole vähem kui said enne tsentraalvõrgust. Vahe tekib maja üldkuludest, soojuseraldised läbi keldri, katuse, otsaseinte või soojuspüstakute, samuti trepikodadesse, jäävad nende poolt tasumata.

Moraal
Probleem on üldine. Kortermajades ei tohi lõhkuda ega muuta olemasolevat keskkütte jaotussüsteemi. Süsteemi säilimise eest peab hoolt kandma majaomanik, Iidla Maja OÜ.

Samuti peaks omanik hoolt kandma maja välisilme eest. Seinast väljaturritav toru on küll tehnoloogiline, aga tema väljanägemine on niru. Igasugused majade fassaadimuutused peaksid olema kooskõlastatud linnaarhitektiga, sest tema vastutab linna ilme eest.

Soojuskadude vähendamiseks on ainult üks tee, see on soojustada maja otsaseinad ja vahetada aknad soojuspidavate vastu. Katusevahetus on suurusjärgu võrra kallim tegevus. Kinni tuleb ehitada rõdud, kui linn annab selleks nõusoleku. Pooled neist on niikuinii juba akendega.

Nõus olla võib ka sellega, et kaugküte on tõesti liiga kallis ja liiga halvasti reguleeritud.

Kulude vähendamiseks saab maja alla paigaldada ühise gaasikatlamaja. Gaasitorustik on peaaegu kõikides majades. Soojuse püstikutele tuleb paigaldada rõhu tasakaalustusventiilid ja/või liiniseadeventiilid. Lõpuks on võimalik paigaldada ka kõikide radiaatorite ette radiaatoritermostaadid.

Kõik see kokku on päris kallis, aga kui jagada summa korterite vahel ära, siis ei olegi liiga suur. Maja katlamajade hinnad algavad 150000 kroonist, sama palju maksab 6 korteri üleviimine gaasiküttele.

Rohkem ei ole midagi kommenteerida.

 

 

 

Tõnu Kasikov  Korteri väljalülitamine kortermaja kesküttesüsteemist. Vastu

Ida-Viru Piirivalvepiirkond
energeetikaspetsialist
tqnu@east.pv.ee

Keskküttehindade järsu kallinemise tõttu on paljud korterivaldajad kaalunud võimalust lülitada oma korter välja suure ühismaja keskküttesüsteemist ja üleminekut näiteks elekterküttele. Vaatleme, kuidas mõjutab selline üksiku korteri kütmisviisi muutmine maja üldist soojasüsteemi.

Põhiliseks ja raskesti lahendatavaks probleemiks on kujunenud küttekulude jagamine üksikute korterite vahel, sest soojusmõõtjaid igale korterile eraldi ei saa panna. Küttevõlgnike arv kevaditi suureneb ja sügiseti väheneb, kuid on siiski stabiilselt suur. Põhjused on korterivaldajaid pidi erinevad, nende seas on nii pahatahtlikke mittemaksjaid kui ka hädas olevaid lastega noori peresid.

Makseraskustes inimesed püüavad tihti oma korterit maja ühtsest soojasüsteemist välja lülitada tahtes üle minna teisele kütteliigile. Meie oludes võiks see olla korterisse paigaldatav gaasiahi või elektriradiaatorite kasutamine. Vaatlen energeetilisest küljest, kuidas mõjutab üksiku korteri kütmisviisi muutmine maja üldist soojasüsteemi.

Kõige lihtsam on soojuse liikumist majas vaadelda paneelmaja näitel. Oletan, et keskmises, teises sektsioonis on neljandal korrusel pisike ühetoaline korter, mida omab üürnik, kes ei soovi maksta kasutatud soojuse eest. Tal õnnestub saada majavaldajalt luba maja keskküttesüsteemist eraldumiseks lubadusel, et ta kasutab elekterkütet. Tegelikult elab ta hoopis teises korteris ja oma korteri jätab kütmata, külmaks. Edasi uurin, mis toimub maja küttesüsteemis.

Põhitõed:
1. Elamu küttesüsteem on üks tervik, mida ei saa lahutada üksikuteks osadeks.
2. Elamus köetakse peale korterite veel trepikodasid, keldreid, katusealuseid, soojasõlmi ja teisi ruume.
3. Ühe korteri väljalülitamine ühtsest keskküttesüsteemist viib tasakaalust välja terve maja keskkütte, eriti aga selle püstiku oma, kus korter asub.

Hoone kütmiseks kasutatav soojus eraldub 5 põhilist teed mööda, see on läbi katuse, seinte, akende, uste ja keldrilae (põranda).Valemina võib seda kujutada järgmiselt:

Qhoone=Qk+Qs+Qa+Qu+Qp ,

kus
Qk on soojuskadu läbi katuslae
Qs on soojuskadu läbi välisseinte
Qa on soojuskadu läbi akende
Qu on soojuskadu läbi välisuste
Qp on soojuskadu läbi keldrilae
Qhoone on kogu maja soojuskadu.


Joonis 1: Soojuse eraldumine läbi maja välispiirete.

Maja külgede (seinte ja akende) kaudu eraldub 75 % kogu soojusest. millest omakorda 2/3 imbub läbi seinte ja 1/3 läbi akende. Ülejäänud 25 % soojusest väljub 1/3 läbi katuslae, 1/2 läbi keldrilae ja 1/6 läbi välisuste. Joonise peal on piltlikult kujutatud soojusvoogude väljumise teed.

Ühe korteri soojuskulu

leitakse majas arvestuslikult, aluseks on korteri üldpindala, millele liidetakse osa maja üldkuludest. Arvestuse üldkulude kohta teeb tavaliselt maja omanik. Maja keskel asuva korteri soojuskaod tekivad soojusvoost läbi välisseinte:

Qkorter=Qs+Qa ,

kus Qkorter on maja keskel oleva korteri soojuskadu.

Kuna soojusbilanss on tasakaalus, saab korter soojust juurde keskküttesüsteemist, naaberkorteritest ja üldkasutatavatest ruumidest:

Qkorter=Qküte+Qn+Qü ,

kus
Qküte on keskküttest saadav soojus
Qn on naaberkorteritest saadav soojus
Qü on üldkasutatavatest ruumidest saadav soojus.

 

Korteri soojuskoormus
Korteri soojuskoormuse leidmiseks vaatlen nüüd seda üksikut neljanda korruse korterit. Korteri soojuskadude arvestamiseks kasutan ideaalset, lihtsustatud maja, kus korterid on kuubikujulised. See lihtsustab arvutusi ja annab õige tulemuse juhul, kui ei arvestata ehitusvigadest (praod, tihendamata vuugid, hõredad aknad), korteri planeeringust ja muudest määratlemata põhjustest tekkivaid täiendavaid soojuskadusid.

Vaadeldav ideaalne korter on niisiis ühetoaline, põranda ja seinte pindalaga võrdselt 10 m2. Võtan eelduseks, et maja on ehitatud silikaatkividest, mille vahel on kiht isolatsioonivatti. Silikaatseina paksus on 50 cm. Sellise välisseina soojusjuhtivustegur on 1 W/m2K. Välisseinal on aken pindalaga 2 m2. Kahekordse puitakna soojusjuhtivustegur on 3 W/m2K. Välisseina pindala on seega 8 m2. Maja siseseinad on samuti silikaatkividest, seina paksus 25 cm. Siseseina soojusjuhtivustegur on 2,5 W/m2K. Ruumi sisetemperatuur on 20 kraadi ja välistemperatuur kohalike talviste olude keskmine 0 kraadi. Temperatuuride vahe on seega 20 kraadi.

Soojuskadude arvestuse teen kahel juhul - siis, kui korter on köetav ja siis, kui korter ei ole köetud. Kadude arvestamiseks (neid nimetatakse kadudeks soojusjuhtivusest) on mugavam kasutada hetkevõimsust, see on soojushulka, mis eraldub sekundis läbi piirete.

Kaod soojusjuhtivusest leitakse valemiga:

P=k*S*dt,

kus
k on soojusjuhtivustegur, W/m2K
S on välispiirde pindala, m2
dt on temperatuuride vahe ruumis ja õues, dt=ts-tv,
ts on ruumi sisetemperatuur, oC
tv on välistemperatuur, oC

Kaod soojusjuhtivusest tekivad läbi välisseina, arvutan need:

Pköetud =kv*Sv*(ts-tv)+ka*Sa*(ts-tv),

kus
kv on välisseina soojusjuhtivus, W/m2K
Sv on välisseina pindala, m2
ka on klaasakna soojusjuhtivus, W/m2K
Sa on akna pindala, m2

Asendanud tähised arvudega, saan:

Pköetud =280 W

Lülitan nüüd selle korteri keskküttesüsteemist lahti, korteri siseseinad muutuvad maja välisseinteks. Siseseinad on teatavasti soojustamata. Arvutan korteris tekkiva sisetemperatuuri ja soojuskaod läbi välisseinte. Korteris tekib temperatuuritasakaal, soojushulk, mis tuleb majast korterisse, läheb ka läbi välisseinte õue. Kuna korter on kuubikujuline, on siseseinte pindala koos lae ja põrandaga 50 m2. Saan 2 võrrandit, mis moodustavad süsteemi:

Kütmata korteri soojusbilanss oleks järgmine:

Qs+Qa=Qn,

kus
Qn on naaberkorteritest ja üldkasutatavatest ruumidest tulev soojus


Joonis 2: Kütmata korteri soojustasakaal. Soojus väljub läbi välispiirete ja siseneb naaberkorteritest ning üldkasutatavatest ruumidest.

Soojushulk, mis tuleb majast korterisse:

Pkütmata =ks*Ss*(ts-tx)

kus
ks on siseseina soojusjuhtivus, W/m2K
Ss on siseseina pindala, m2
tx on kütmata korteri sisetemperatuur, oC

Soojushulk, mis eraldub korterist õue:

Pkütmata =kv*Sv*(tx-tv)+ka*Sa*(tx-tv),

Võrrandid moodustavad süsteemi, mille lahendamisel saan otsitavaks kütmata korteri sisetemperatuuriks 18 kraadi.
Ja nüüd leian uuesti kaod soojusjuhtivusest läbi välisseina, arvestades et toatemperatuur on 18 oC:
Pkütmata = 252 W

 

Tulemuste kokkuvõte
Tulemus on veidi ootamatu, väikese korteri temperatuur praktiliselt ei muutu kui sealt keskkütteradiaator välja lõigata. Soojuskaod läbi välisseina vähenesid ainult 10 %. Tegelikkuses on kütmata toa temperatuur mõnevõrra madalam (umbes 12-14 kraadi) mitmesuguste ebatiheduste tõttu, mis tekitavad täiendavaid soojuskadusid ja ka seetõttu, et korter ei ole kuubikujuline. See halvendab soojusülekannet kõrvalkorteritest.

Annan arvutustulemusele ka lühikese põhjenduse. Soojus liigub alati soojemast ruumist jahedamasse. Soojuskulude arvutamisel kasutatakse praktikas saadud tulemust, et ühe kraadi temperatuuri tõstmiseks ruumis tuleb suurendada selle soojuskulu 5 %. Seega 7 kraadise temperatuuri languse juures väheneb korteri soojusvajadus 35 %. Kuna läbi seinte ja akende minev soojus moodustab maja üldisest bilansist 75 %, siis väheneb korteri soojusvajadus ligikaudu 25 %, (75% * 0.35 =26.25%). Ülejäänud korteri kütmiseks saadav soojus tuleb trepikodadest ja naaberkorteritest, eriti aga korterit läbivatest kehvasti isoleeritud püstikutest.

Tulemusest saab teha ainult sellise järelduse, et korteri väljalülimisel maja ühtsest keskküttesüsteemist me lülitame välja ainult veerandi selle soojustarbimisest. Ülejäänud soojust kasutab korteriomanik edasi, kuid nüüd maksavad selle eest juba tema naabrid.

Maja soojuskoormus
Ühes korteris oleva radiaatori mahamonteerimine mõjutab terve maja soojustasakaalu. Enamik suurmaju on ehitatud altjaotusega läbivoolusüsteemiga, kus küttekehad on reeglina ühendatud langeva püstiku külge. Selline süsteem ei võimalda üksikute radiaatorite sulgemist ja vooluhulk püstakus peab olema väga täpselt paika pandud. Väikese sättimisvõimaluse annab nihutatud lühistoruga süsteem, kus küttekehade soojusväljastust on võimalik reguleerida kolmekäiguliste kraanide abil, mis asetsevad radiaatori väljavoolutorul.

Temperatuurilangus püstikus on tavaliselt 25 kraadi. Viiekordse maja näitel langeb vee temperatuur igas radiaatoris umbes 5 kraadi. Kuna alumiste korruste radiaatoritesse tulev vesi on juba ülemistel korrustel jahtunud, tehakse alumiste korruste radiaatorid suuremad. Kui nüüd võtta maha 4. korruse radiaator ja jätta uuesti reguleerimata kogu püstiku radiaatorikraanid (neid ei ole võimalik keerata), tõuseb küttevee temperatuur alumistel korrustel, tähendab seal eraldub ka rohkem sooja. Torustiku takistuse vähenemise tõttu tõuseb soojuskandja liikumiskiirus püstikus, seetõttu tõuseb ka 5. korruse korteri temperatuur. Kui ülejäänud 4 korteri temperatuur tõuseb 1 kraadi võrra, praktikas ei ole see tajutav, suureneb püstiku soojuskadu 20 % (1 kraadi temperatuuri muutus mõjutab selle soojuskulu 5 %).


Joonis 3: Altjaotusega lühistoruga keskküttesüsteem. Joonisele on märgitud keskküttevee peale- ja tegasivoolutemperatuurid. Sulgudes on toodud vee temperatuurid peale 4. korruse korteri eraldamist süsteemist.

Eespool saime tulemuseks, et väljalülitatud korteri soojuskulu vähenes 25 %. Samal ajal maja ülejäänud korterite soojuskulu suurenes 20%. Järelikult ühe korteri väljalülitamine maja ühtsest küttesüsteemist ei muuda maja üldist soojuskoormust, muutub ainult soojuse eest maksja.

Umbes sama olukord tekib ka siis, kui üürnik kütab oma korterit elektriradiaatoritega. Tavaliselt kasutatakse selleks puhureid, sest need on odavamad osta. Puhuriga köetakse keset tuba olevat õhku, seinad ja abiruumid jäävad niiskeks ja jahedaks. Elanikud maksavad soojuse eest vähem, kuigi nad kasutavad mitu korda kallimat soojusallikat (kaugküte 1 MWh on umbes 2 korda odavam kui elekterküttel). Nad kasutavad enda teadmata naaberkorterist tulevat sooja ning süüdistavad keskküttevõrke priiskamises.

Selle loo lõpetuseks tahan öelda, et suurelamutes puudub alternatiiv keskküttele. Küll on aga võimalik vahetada kütteallikat, asendades soojusvõrkudest saadava tsentraalkütte oma väikesest katlamajast saadava soojusega, mille MWh on ligikaudu poole odavam.